Lõuna

Ma ootan alati lõunasöögi aega! Üks lihtne põhjus on muidugi see, et kõht on jõudnud tühjaks minna. Teine põhjus on see, et kõik kogunevad koridoris oleva suure laua ümber ja räägitakse kõiki ja kõike taga- ARUTATAKSE. Prantsuse keelest ma ei saa midagi aru, aga teisi selliseid on veel (õnneks). Räägime kas omavahel või lülitavad kõik enda inglise keele nupu sisse. Lõuna on üldjuhul pikk ja mõnus puhkus keset päeva. Hiljem on kõik jälle asjalikud.

Nagu ma ka aimasin, ollakse siin võileiva-usku. See on ühtepidi kokakunst, millel tundub, et ei ole piire. Teisest küljest igapäevane söök, ilma milleta ei saa. Võileivakohvikud avavad end lõuna ajaks, kuhu kõik näljased kliendid jalutavad, et seda osta. Üldjuhul ei ole see võileib kallis (alla 3 eur) ja kõndimine tuleb ju alati kasuks. Õnneks enne siia tulekut hirmutas Carolin mind „sangade“ jutuga ja ma tegin kohe alguses endaga kokkuleppe, et max 2 võileiba nädalas. LOL. Olen senimaani suutnud sellest varuga kinni pidada ja lõunasöögi karbiga kodust kaasa võtta. Aga siiski, minu lemmik võileib on hummuse, juustu ja avokaadoga, mille teen tavaliselt lõuna ajal ise. Super! Sellist ägedat puhkeruumi nagu Tartus, Chemicumis, siin ei ole, aga vähemalt saab toitu külmas hoida või soojendada, olenevalt soovist.

Bon appétit!