Kus ma töötan ja elan?!

Töötan ULB CHANI (analytical and interfacial chemistry service of the faculty of science, link) töögrupis. Siinkohal sooviks väga kasutada inglise keelset terminit team. Minu töö põhisuund on sama, küll uute nüanssidega, mis Tartus. Märksõnad on endiselt: elektrokeemia, ioonsed vedelikud, elektrood, glove box jne. Töötingimused on head ja kolleegid on väga abivalmis ja toredad. Kabinetti ma jagan Quentin’iga, kellest on kohe-kohe saamas teise aasta doktorant. Siin algab ülikoolides õppeaasta 15. septembril. Aga temast ma peaksin kirjutama eraldi postituse. Kuna kohalik keel on peamiselt prantsuse, siis siia tulles olin veidi mures, kuidas hakkama saan. 2 kuud hiljem ütlen, et mul ei ole kordagi probleeme tekkinud. Inglise keelt rääkides sujub kõik väga hästi! Meie töögrupis töötab inimesi eri riikidest- Belgiast, Prantsusmaalt, Hiinast, Vietnamist, Alžeeriast ja Eestist (loodan, et kedagi ära ei unustanud). Mina olen selles grupis esimene eestlane. Siin on töö üldiselt projektipõhine, mis tähendab, et inimesed vahetuvad suhteliselt lühikese aja tagant (1-3 aastat). Praegu ongi selline aeg, kus paljud, kes on töötanud siin pikalt, lahkuvad. Alles jäävad tudengid ja mõned post-docid. Olen korduvalt mõelnud, et kui hea ja jätkusuutlik see ühele edukale töögrupile on?! Siin olles näen, et inimeste vahetumine toob töösse teatud seisakuid, aga samas uue hingamise.

                             Vaade pargi poolt, töötan teisel korrusel. esimene korrus on õppelaborite jaoks.

Ma elan ühiselamus nimega Campus Irena V. See on töökohale väga lähedal, ainult läbi pargi jalutada. Mul on väike studio, kus on nii kööginurk kui vannituba. Pesu pesemise võimalus on 0-korrusel (süsteem täpselt sama nagu Raatuse ühikas). Enne Brüsselisse tulekut olin  kahevahel, kas üürida korter või jääda ühikasse. Ühikas sõlmitakse lepinguid ainult 1ks aastaks algusega 15. septembrist. See tähendab, et keegi oli varem enda toa loovutanud ja mina sain lepingu esialgu juulist kuni 15.septembrini. Pidin esimese nädala jooksul otsustama, kas soovin sinna tuppa edasi jääda. Sõlmisin siiski uue lepingu (sept2015-sept2016), kuna uude kohta sisse elamine ja korteri otsimine (prantsuse keelt oskamata) tundus liiga palju. Hetkel arvan, et tegin õige otsuse, aga eks see selgub, kui kooliaasta peale algab. Muide, külalisi võib majutada! 

Esimest korda tulin enda tuppa koos siinse töötajaga, kes näitas mulle kõik vajalikud nipid ära. Läksin temaga koos hiljem uuesti majast välja. Otsisin üles metroopeatuse, käisin poes- kõik läks hästi, ära ei eksinud. Aga siin majas tagasi olles enda tuba ei leidnud (õnneks numbrit mäletasin). Kõndisin mööda koridore edasi-tagasi, leidsin siis tuttava trepi ja kodu, aga pean tunnistama, et hirmus oli küll. Kes külla tuleb, see kindlasti mõistab.

                                                             5 korrus, kahjuks ilma rõduta. 

Mis on kahel pildil ühist? Jah, telliskivid. Tundub, et siin riigis ehitatakse kõike mida vähegi saab telliskividest. Nii seest kui väljast. Ja see ei ole ainult minu tähelepanek.

Kodust kesklinna on jalgsi umbes 5 km, aga metrooga ainult 12 minutit. Ühistranspordi süsteem on Brüsselis lihtne ning mugav kasutada.