Naised külas

Mul on juba paar korda väga toredad sõbrannad külas  käinud. Teeme koos süüa ja pärast kiidame üksteise kokakunsti saavutusi! Meil on väga paljust rääkida, sest oleme kõik erineva tausta, maailmavaate ja kogemustega- Chen Chen on Hiinast, Linda Alžeeriast, Phuong Vietnamist ja Alexandra Belgiast. Seekord oli õhtu eriline, sest Phuong lendas järgmisel päeval koju- Vietnami. Aga ehk 6 kuu pärast kohtume jälle!

vol.1

vol.2

Linda-Phuong

Alexandra

Liis, Phuong, Chen Chen, Linda, Alexandra

Abbaye d'Orval

Veidi ajas tagasi. Augusti viimasel nädalavahetusel käisin Julie ja teistega lõunas. Sõitsime 180km Brüsselist lõuna poole, külastasime Abbaye d'Orval’i ja ööbisime Belgi-Prantsusmaa piiri ääres väikeses külas nimega Pouvry. Nii, kõik paremad õlled on pärit erinevatest kloostritest (Leffe, Duvel, Orval jne) ja traditsioonid ulatuvad aastasadade taha. Miks? Põhiline põhjus oli joogivee puhtus või siis mitte puhtus. Õlle joomine (vee asemel) aitas välitda mitmeid haigusi, mis levisid vee kaudu. Lisaks on õlle ja juustu tootmine ühele kloostrile korralik sissetulekuallikas. Tänapäeval on kogu tootmisprotsess töötsuslik ja üldjuhul on palgatud hulk abikäsi väljaspoolt kloostri seinu. Abbaye d'Orval on väga hästi renoveeritud ja suur klooster, kuigi tutvustavast videost jäi mulje, et seal elab ainult 10-15 munka. Esimesed mungad läksid sinna aastal 1070 ja sealt alates on kogu seda kompleksi korduvalt üles ehitatud, sest 18 saj. lõpus Prantsusmaa revolutsiooni ajal hävis peaaegu kogu klooster. Hetkel on see osaliselt külastajatele avatud ja soovitan sinna kindlasti minna. link

Õhtuks jõudsime ööbimiskohta ja see oli väga suur maja! Mulle tundub, et belglastele meeldib, kui neil on palju ruumi. Korterid on üldjuhul väga suured (keskmine 1 magamistoaga korter on 60-70 ruutmeetrit) ja majad samuti. Selles majas 3 korrust ja meeletult ruumi. Mängisime erinevaid mänge, nautisime ILUSAT JA SOOJA ILMA ja sõime suurepärase õhtusöögi. Mehed grillisid ja toimetasid mitu tundi ning tulemus oli tõesti väga maitsev! Peale õhtusööki pakkusin kõigile Vana Tallinnat ja see oli hitt! Siis sõitsime umbes 20 km, et minna peole. Räägiti, et see on selline countryside style pidu, et riietusega ei pea vaeva nägema jne. Kohale jõudes oli üllatus suur. Või pigem kultuurišokk. Lasereid ja trance’i hakkas juba kilomeetri kauguselt nägema-kuulma, sest sisuliselt oli see vabaõhu üritus ja üles oli pandud üks väga suur telk. Seal oli umbes 1000 purjus alaealist ja me olime ilmselgelt kõige vanemad ja selle ürituse jaoks liiga kained! Aga once in a lifetime kogemus igal juhul. Koju sõites viskasime selle üle nalja ja kõik olid rõõmsad.

REIV!!!

Pühapäeval hakkasime Brüsseli poole tagasi sõitma, AGA poolel teel oli plaanitud veel üks tegevus. Kolme tunnine seiklusrajal enese ületamine accrobranche. Tegelikkuses oli suurem osa sellest kaljuronimine ja mina andsin umbes peale 1.5 tundi alla. See oli jõhker, arvestades minu kõrguse kartust. Ületasin end siiski tublist, ehk siis tegin umbes 100 meetri kõrgusel kaks korralikku õhusõitu. Tuleb tunnistada, et peale esimest sõitu oli šokk nii suur, et pisarad jooksid ja ma ei saanud sõnagi suust. Aga kõndisime edasi ja siis tuli järgmine, mis oli oluliselt kõrgemal ja pikem. Silmi ei saanud ka kinni hoida, sest ise pidi end juhtima, et kindlasti nägu ees maandumispaika jõuaks, aga pean tunnistama, et ma ei vaadanud kordagi alla.

Rippusin nii kõrgel nööri küljes!

Roni mööda seda seina üles!

Linna tagasi jõudsime alles pühapäeva õhtuks. Kogu seiklus oli väga äge ja meeldejääv igal juhul! Belgia maapiirkond on super ilus, suurepäraste majade ja vaadetega!

Väga tore seltskond!

Julie

Mujale tööle/elama asudes on väga palju tegureid, mis määravad kogu kogemuse meelsuse: töö+kolleegid, elukoht, tööväline seltskond, trenn jne. Kui töö on ette aimatav (eriti kui erialast tööd tegema hakkad), samuti elukoht (kui see on eelnevalt välja vaadatud), siis kohalikku elu-olu ja ühiskonda sisse sulandumist ei saa ette ennustada. Esimesel või teisel siin veedetud nädalal tuli lõunalauas juttu tennise mängimisest. Mu kolleeg Julie ütles, et ta on kunagi mänginud ja tahaks uuesti alustada, aga sinnapaika see jutt jäi. Paar päeva hiljem ta siiski kirjutas mulle, et äkki läheks mängima ja sealt see kõik alguse sai. Julie on väga seltsiv inimene, tal on väga palju sõpru ja erinevaid ringkondi, kus ta liigub. Oleme saanud päris headeks sõpradeks, käime kord nädalas tennist mängimas, kinos, väljas söömas/joomas, piknike pidamas, „reedesel turuplatsil“ vahuveini maitsmas, shoppamas, väljasõidul jne. Aga mis kõige olulisem, ta on tutvustanud mind enda sõpradele, kes on mind samuti omaks võtnud. Ma olen seltskonnas ainus, kes ei oska prantsuse keelt, seega ma olen neile väga tänulik. Välja näeb see kõik nii, et üldine jutt on ikka prantsuse keeles, aga ma ei tunne end kõrvale jäetuna! Vastupidi, mul on hea meel nendega väljas käia, sest suhtlemise vajadus saab ikkagi täidetud! Ma olen näinud päris Brüsselit ja seda elu siin. Mul oli au kohtuda ka Julie vanemate ja sugulastega, kes olid samuti väga toredad ja soojad inimesed.

Augusti lõpus lõppes Julie leping siin ülikoolis. Ta ei soovinud seda pikendada ja läks uusi võimalusi otsima. Õnneks jääb ta siia linna ja ma loodan, et me suhtleme edasi. Tennis tahab ju mängimist ja jutud rääkimist!

Hetkel seikleb Julie kusagil Indoneesia avarustes!

Merci, Julie!

Vasakult: Paolo, Max, Liis, Lud, Sara, Julie, Matthieu

Choices/Actions

Paljude otsuste ja tegude tagamaid ei pruugi me kohe märgata. Alles hiljem tagasi mõeldes saame aru, miks oli vaja teha just selliseid valikuid. Ma olen täheldanud mitmeid selliseid asju, mis eelnesid minu kolimisele Brüsselisse. Näiteks eelmisel sügisel võttis koor vastu otsuse sõita suvel (2015) Itaaliasse konkursile. Mina olin ainus, kes ütles kohe, et ma ei osale. Mul ei olnud tol hetkel selleks ühtegi mõjuvat põhjust. Aga nüüd, hiljem, on selge, et ma ei oleks saanud kooriga Itaalisse sõita, sest tulin vahetult enne seda Brüsselisse tööle. Jaanuaris otsustas Ats jätta osa enda puhkusest augustisse ja oktoobrisse. Minu õnneks on ta veetnud suure osa oma puhkusest siin. Ma olen talle väga tänulik, sest jagatud kogemused, emotsioonid ja koos veedetud aeg on kordades olulisemad kui üksinda reisimine ja uute kohtade avastamine. Aitäh Sulle!

vol.1

vol.2

Pannkoogid!!

Quentin

Temaga jagan ma kabinetti, ta on teise aasta doktorant. Kõik alati teavad, kui Quentin on tööl. Eriti kui ta laboris katset teeb, sest labor on ümbritsetud kabinettidest. Selleks, et kabinetti siseneda tuleb laborist läbi kõndida ja siin on komme, et kui keegi on oma ruumis, siis hoitakse uks lahti. See tähendab, et kuuleb muidugi kõike, mis ümberringi toimub- erinevate aparaatide töötamist, klaasist nõudega kolistamist jne. Ja muidugi seda, et Quentin on laboris. Sealt kuuleb laulmist, vilistamist, sõimlemist (aitab keemia puhul alati), kolistamist, klaasi klirinat ja ilmselt midagi veel. Vahel mul on tunne, et prantsuse keelsetest roppustest hakkan ma juba aru saama. Hea seegi. Ja teistega saab ju rahulikult suhelda, olenemata sellest, et nende kabinet on labori teises servas. Quentin on suur jalgpalli fänn. Kui ta on käinud mõnda mängu vaatamas, siis kindlasti saab sellest ülevaate! Ma loodan, et Sa said aru, et ma kirjutan sellest siia suure irooniaga ja tegelikult ma ei pane talle seda üldse pahaks! Kabinetis ta on vaikne ja tore kaaslane- selle üle imestavad kõik! Ilmselt ta võõrastab mind veel. Õnneks (?!).

Kruus kohviga on kohustuslik!