kolmapäev, 25. november 2015

HaHa


Olukorrast riigis. Või ikka linnas.

Minu arvates jõudis Pariisi terrorirünnaku järellaine siia nädal peale sealseid sündmusi. Laupäeval (nädal peale rünnakuid) hakkasin kodust kesklinna poodi minema ja metroopeatusesse jõudes avastasin, et see on suletud. Selgituseks oli kiri, et turvakaalutlustel metroo ei tööta. Seisin seal keset tänavat ja juurdlesin mõttes, et mis siis teha. Parasjagu sadas märga ja tihedat lörtsi, esimest korda sel aastal. Enne välja minekut ei saanud uudiseid ka lugeda, sest internet oli ööga kuhugi teadmata suunas kadunud. Mõne aja pärast seisin bussijaamas ja lootsin, et saan bussiga kesklinna. Kuulasin klappidest muusikat ja aeg möödus kiirelt, üks hetk sain aru, et inimesed mu ümber muutuvad närviliseks. Möödunud oli 25 minutit ja ühtegi bussi ei sõitnud. Õige pea tuli paar STIB töötajat, kes andsid teada, et bussid ka ei sõida enam. Midagi tõsist pidi toimuma, sest lihtsalt selliseid otsuseid vastu ei võeta. Helistasin Atsile, et äkki on Eesti uudistes miskit Brüsseli olukorra kohta- jah, ohutase on kõrgeim. Hiljem sain teada, et linnas oli praktiliselt kõik suletud- ühistransport, paljud kaubanduskeskused, kinod, muuseumid; ära jäi hulk spordivõistluseid, kontserte jne. Mugavusi armastava brüssellase igapäevaeluga ei lähe see üldse kokku. Pühapäeva hommikul läksin jooksma, nägin, kuidas väga palju inimesi läheb kirikusse, see tegi südame soojaks. Siis tulid ka uudised, et esmaspäeval on koolid suletud, kaasa arvatud ülikoolid, kuna ohutase on endiselt kõrge. Isegi ühika „õppimise tuba“ suleti, sest seal on vahel rohkem kui 5 inimest, õnneks wifit välja ei lülitatud, seega istume nüüd ukse taga (sest mul ei ole toas endiselt internetti, appikene, kui kaua mõned asjad siin aega võtavad). Esmaspäeval läksime Linda ja Alexandraga jalutama, sest ilm oli super ilus- umbes 0 kraadi ja päikesepaisteline. Tänavatel oli väga vähe inimesi, see-eest palju politseiautosid, nii tavalisi kui eravärvides- nad sõidavad tänavatel, peatavad autosid ja suunavad jalakäijaid. Tundus, et välja on aetud ka 10 aastat tagasi garaaži luku taha pandud politseiautod, sest need olid ajast ja arust. Europarlamendi piirkonnas olid tänavatel relvadega sõjaväelased, kes kõik on Belgia erinevatest piirkondadest Brüsselisse kokku toodud. Olen kuulnud, et Eesti ajalehtedes kirjutatakse, et tänu patrullidele siinsetel tänavatel on Brüssel kõige turvalisem linn hetkel. Kas ikka on?! See on väga kahepalgeline olukord ja usun, et nii ei ole kellelgi alust väita. Ehk siis jalutasime tüdrukutega 5 tundi linnas, vahepeal istusime paaris kohvikus, et teega end soojendada. Väga tore päev oli. Teisipäeval (eile) võisid töötajad ülikoolis viibida, aga õppetööd endiselt ei toimu. Uksed on suletud, hoonetesse sisse saab ainult kiipkaardiga ja ka sel juhul kontrollib turvatöötaja üle, kas Sul on luba sisse tulla. Ja metroo endiselt ei sõida, trammid tunnelitest läbi ei sõida ja bussid kõikides peatustes ei peatu ning peatuste asukohti muudetakse igapäevaselt. Samas täna töö juures arutades paljud arvasid, et Brüsselis hakkas suur operatsioon peale, kui saadi aru, et üks terrorist jättis enda pommivesti õhkimata ja seda otsiti nüüd siit. Samas, see leiti Pariisi äärelinna prügikastist üles, aga siin on endiselt olukord ärev. Täna, kolmapäeval, on koolid avatud ja ühistranspordi liiklus taastub samuti järk-järgult (välja arvatud metroo), aga turvatöötajaid on igal sammul. Prof. ütles hommikul väga hästi, et sellistes olukordades saame me aru, kui hea ja turvaline elu meil varem on olnud ja loodetavasti on ka edaspidi, sest paljudes riikides on igapäevaselt olukord palju halvem ja ebakindlam kui siin praegu.


Why?!

Hoiatused!

Hoiatused!

teisipäev, 24. november 2015

Loodus

Imeline muutumine meie ümber. Ma usun, et elame suurepärases geograafilises piirkonnas. Me näeme ühe aasta jooksul enda ümber suurt looduse muutumist ja nii leiab igaüks endale meelepärase aastaaja! Usun, et suurel osal eestlastel (ja ka belglastel) on lemmik aastaaeg suvi. Aga sel aastal ma näen asju teisiti. Huvitav, kas suvi on paljude lemmik põhjusel, et siis on puhkus?! Või on puhkus ikka suvel soojade ilmade pärast?! Minul ei olnud sel aastal puhkust. Ja ma pean ütlema, et nautisin suve ja sügist võrdselt. Ja isegi paari päeva tagust tihedat lörtsi-sadu. Püüame märgata enda ümber rohkem ilusat!

Oktoober

Oktoober

Oktoober

Oktoober

November

November

November


teisipäev, 17. november 2015

Kuskil miskit toimub

Tegelikult on omajagu koguaeg teoksil!

Meie suur sõber Ludo läks USA-sse post-doci ja ta oli vaja korraliku peoga ära saata! Koht ise oli müstiline (kes külla tuleb, satub sinna kindlasti) ja inimesi väga palju, sest Ludo on üks sõbralikumaid inimesi keda tean!



Halloween'i tähistasime laboris lõbuses seltskonnas ja hulga kookidega, mis eelmine päev kodus valmis küpsetati. Kuna minul ahju ei ole, siis tahtsin želatiiniga kooki teha, olen sellist kooki siin varemgi teinud. Mõte oli hea ja kõik komponendid ka. Põhjaks sai müsli ja banaan, esimene kiht kookospiim ja banaan, teine kiht porgandimahl. Esimene kiht õnnestus hästi, sest mul oli alles veel kodust kaasa ostetud želatiini ja see tarretus paari tunniga ära. Teise kihi tegin koogile õhtul enne magamaminekut, seal kasutasin siit ostetud želatiini. Kook oli pealt ilus oranz ja ma olin väga rahul. Seda kuni hommikuni, sest teine kiht oli täiesti vedel!!! Valasin selle vormist välja (!) ja lisasin topeltkoguse želatiini. Siis segu tagasi vormi ja lootsin, et ehk tarretub õhtuks ära. Enne pidu tulin koju koogile järele ja ega pilt rõõmus ei olnud :D ütleme siis nii, et see oli veidi paksem kui jogurt. Väljanägemine oli kohutav, eriti kui tükk vormist välja tõsta. Aga õnneks maitses suhteliselt hästi ja enamus inimesi julges maitsta ka.


Isuäratav või mis?!

Linda joonistas
Meie järjekordne naistekas oli Julie juures! Ta tegi meile Belgia sööki, mis oli kartul ja lihakaste ja magustoiduks šokolaadisuflee. Kõik oli superhea! Kaste oli nagu Mamma tehtud! Hiljem mängisime Uno't, kuulasime muusikat ja naersime väga palju!

Delphine-Julie-Chen Chen- Linda-Marylou
Paar nädalat tagasi alustasin esimeste jõulukinkide ostmisega. Sellise ilmaga on ju tore seda teha!

Parc de Bruxelles

6. novembril käisime Wageningenis (Hollandis) konverentsil: Annual Symposium of the KNCV Working Group on Electrochemistry. Seda korraldasid inimesed, kes järgmisel aastal korraldavad ISE (International Society of Electrochemistry) konverentsi, mis toimub Haagis, niiet kohal olid tähtsad tegelased ja ettekanded olid põnevad. Sõit sinna oli meeleolukas, sest suunda vaadati alati alles siis, kui oli selge, et oleme eksinud. Start oli hommikul kell 7, peale võttis meil Toyota Yaris, kuhu end viiekesi sisse pressisime. Mina küpsetasin hommikul pannkooke kaasa ja teised valmistusid ka (värske kohv, värsked croissant'id), et reis mõnusam oleks ja auto ikka pärast puhastusse minema peaks. Õhtul peale konverentsi sõitsime tagasi. Siin, Kesk-Euroopas, on kõik tõesti väga lähedal. Kokkuvõttes oli igati mõistlik reis ja mõned naljad ei lähe ilmselt kunagi meelest ära.

Linda-Liis-Roman-Quentin




esmaspäev, 16. november 2015

Pariis ja mõtted

Kummaline, kui palju inimese tajumine ja hirm sõltuvad olukorrast, ümbritsevast keskkonnast ja harjumustest. Ma tõusin laupäeva hommikupoolikul üles, vedelesin veidi niisama ja läksin tavapärasele jooksuringile. Juba siis oli korduvalt mõttes, et imelikult vähe inimesi liigub tänavatel. 10 km on ikka piisavalt pikk maa, et seda märgata. Mõtlesin, et asi on ilmselt selles, et sajab korralikult- aga ehk oligi nii. Hiljem lugesin uudistest, mis Pariisis oli juhtunud. Tunnistan ausalt, et mul tekkis hirm. Esimene intsident oli veidi aega tagasi Thalys’e Pariisi suunduvas rongis, kus suudeti küll halvim ära hoida, aga nüüd siis Pariisis nii suure hukkunute arvuga terroriakt. Kui see leiab aset ainult paarsada kilomeetrit Sinust eemal ja mille sidemed toovad Brüsselisse, siis paneb see enda tegemisi läbi mõtlema küll. Eelmisel nädalal käisin The Prodigy kontserdil ja kuu lõpuks on Five Finger Death Punch kontserdi piletid ostetud- kas minna?! Reedel oli siin Belgia ja Itaalia vaheline jalgpallimatš, õnneks seal ei olnud ühtegi vahejuhtumit. Lisaks, mul on mitu moslemist sõpra ja nad vaatavad seda kõike samasuguse põlguse ja hirmuga pealt nagu mina. Nad on mures oma sugulaste pärast kodumaal, kus ISISe territoorium laieneb jätkuvalt, kui ka siinse olukorra pärast. Nad on samasuguses potentsiaalses ohus kui iga teine inimene. Ja usuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, see on teatud inimgrupi ahnus- nii võimu kui vara järele. Ma arvan, et moslemite kohtlemine ja olukord läheb Euroopas raskemaks ja sellest on kahju, sest vähemalt minu tuttavad on väga toredad, targad ja töökad inimesed.


Minu aknast näeb ühe kooli hoovi, kus alates eilsest on lipud pooles vardas- Prantsusmaa, Belgia ja EL. Täna hommikul jõin teed ja vaatasin aknast välja. Isa ja poeg jalutasid lippudest mööda, peatusid umbes minutiks ja kui edasi kõndisid, siis isa võttis pojal julgustuseks ümber õlgade kinni- ilmselt oli ta jaganud seletusi, nii palju kui võimalik.
Tööl sellest väga ei räägita, aga jutu sees tuleb ikka välja, et see on kõigil mõttes.

Loodan, et enam midagi sellist ei juhtu, aga olen vist liiga naiivne.

teisipäev, 10. november 2015

Hospitality

Hmm, ma ei saa aru, miks head trummi ja bassi üritused peavad minust mööda minema. Sept lõpus jäin Cartoonist ilma ja nüüd siis see (!!!): 19/12 on Hospitality Belgium. AGA mina sõidan juba 18.12 Eestisse jõule pidama! Ega kõike head lihtsalt ei saa, aga homme lähen THE PRODIGY kontserdile!!!


neljapäev, 5. november 2015

Tennis

Vastuseks Jüri kommentaarile!
Puud on juba lehtedest tühjad ja värve on ümberringi järjest vähem, aga viimasel ajal on ilm olnud ilus ja tennist saab endiselt väljas mängida! Seda muidugi päevasel ajal, sest peale kuute on juba pime. Aga kui väljas on umbes 12-14 kraadi ja ei saja, siis minu arvates on see kõige mõnusam ilm, et reket haarata ja maha pidada üks korralik lahing!
Tervitused Tartu trennikaaslastele ka!


teisipäev, 3. november 2015

Paberimajandus


Tahtsin seda postitust alustada lausega: sellel teemal on kaks poolt. Aga kas ikka on? Kui siin saaks kõik ID-kaardi asetamisega ID-kaardi lugejasse korda ajada (nagu Eestis), oleks ju kõik palju mugavam!
Järjekorras:
1.       Ühika toa lepingu sõlmimisega läks asi lihtsalt. Veel Eestis olles pidin täitma ja sisse skaneerima umbes 6 dokumenti ja need Belgiasse vastavale agentuurile e-kirjaga saatma. Siin tuli ainult paari kohta allkiri anda. Elektri leping tuli eraldi sõlmida, seega ma sain telefoninumbri, kuhu tuli lepingu sõlmimiseks helistada. Prof. arvas õnneks kohe, et on parem kui tema selle kõne (minu juuresolekul) teeb. Väga hea. Edasi jäin ootama kirja, mis pidi minuni jõudma posti teel, umbes 1 kuu jooksul. See jõudis minuni 3 nädalat hiljem. Kirjas on minu minu nimele sõlmitud lepingu kood, seega lepingu aktiveerimiseks tuleb kas: helistada antud numbril või registreerida see teenusepakkuja kodulehel. Vähemalt midagi saab teha elektroonselt! Sellega on korras õnneks. Kord kuus saan posti teel arve. Mul ei ole senimaani tekkinud harjumust postkasti vaadata, aga sellega tuleb harjuda.

2.       Elukohta sissekirjutus. Märkus: seda peavad tegema KÕIK (olenemata kodakondsusest, varasemast sissekirjutusest jne), kes Brüsselisse elama asuvad või elukohta vahetavad. Minul võttis kõikide toimingute ja erinevate ametiasutuste külastamine aega 1 kuu ja 3 nädalat. Õnneks Eric aitas mind, ilma oleks olnud keeruline. Esimene käik oli linnaosavalitusese vastavasse osakonda. Järjekorras ootamine 1 tund, kohtumine 3 minutit. Ehk siis väike ruum, mis on jaotatud pooleks: umbes 10 tooli ootavatele inimestele (järjekorras on vähemalt 25 inimest)  ja seinaga eraldatud ametnike pool, kus on paar (oleneb kui palju ametnikke parasjagu töötab) teenindusava (luuki), mille juurde vastava järjekorranumbriga inimene astub. Kõik kuulevad kõike ja ruum näeb välja nagu Eestis 1990ndate alguses. Kuna ma olen EU kodanik, läks minul lihtsalt. Seda siiski tänu Ericule, sest ametnik oskas inglise keeles paari sõna. Öeldi ainult, et nüüd pean ootama, et politsei (!) mind külastaks. KÕIK elukoha registreerimise avaldustel märgitud kohad käib politsei läbi. Kui inimest ei ole kodus, jäetakse postkasti kiri: politsei käis siin sel päeval ja see kell, teid ei olnud kodus, palun ilmuge politseijaoskonda, mis asub kirjas märgitud aadressil. Nagu ilmselt on juba aru saada, mind ei olnud kodus. Seega läksime Ericuga politseijaoskonda. Seal kontrolliti isikut, elukoha lepingut, töölepingut, võib-olla midagi veel. Sain kinnituse, et kõik on korras ja võin minna uuesti linnaosavalitsusse- 3 nädala pärast. Sealt sain ametliku dokumendi, et olen enda eluruumi sisse registreeritud (mul on õigus seal elada) ja nädala pärast võin enda ID-kaardile järele minna (koos 2 fotoga). Eesti Vabariigi kodanikuna ei ole mul ametlikult seda ID-kaarti vaja (piisab varem välja antud dokumendist, paberilehest). Kogu see asjaajamine on vajalik selleks, et juhul kui inimene esitab mingisuguse toimetulekutoetuse taotluse ja selle suurus sõltub elukohast, siis kogu protseduur on juba eelnevalt tehtud. Vähemalt nii selgitasid seda mulle siinsed sõbrad.




3.       Olen ametlikult töötanud ULBs 4 kuud, aga mul ei ole veel matricula number’it (iga õpilase ja töötaja number). Numbrit on mul vaja selleks, et saada ülikooli e-maili aadress, töötõend ja näiteks töötervishoiu arsti vastuvõtule registreerimiseks. Ülikoolil on arst, kes vaatab aastas korra kõigi töötajate tervise üle (k.a. vereproov ja 100 küsimust-vastust). Mina pidin vastuvõtul käime enne augusti lõppu, aga mul ei ole ülikooli poolt väljastatud veel töötõendit! Õnneks seekord piisas isikut tõendava dokumendi koopiast. Ilmselt mu aeg siin saab enne läbi kui see numer minuni jõuab, olenemata sellest, et olen seda korduvalt küsinud.