Pariis ja mõtted

Kummaline, kui palju inimese tajumine ja hirm sõltuvad olukorrast, ümbritsevast keskkonnast ja harjumustest. Ma tõusin laupäeva hommikupoolikul üles, vedelesin veidi niisama ja läksin tavapärasele jooksuringile. Juba siis oli korduvalt mõttes, et imelikult vähe inimesi liigub tänavatel. 10 km on ikka piisavalt pikk maa, et seda märgata. Mõtlesin, et asi on ilmselt selles, et sajab korralikult- aga ehk oligi nii. Hiljem lugesin uudistest, mis Pariisis oli juhtunud. Tunnistan ausalt, et mul tekkis hirm. Esimene intsident oli veidi aega tagasi Thalys’e Pariisi suunduvas rongis, kus suudeti küll halvim ära hoida, aga nüüd siis Pariisis nii suure hukkunute arvuga terroriakt. Kui see leiab aset ainult paarsada kilomeetrit Sinust eemal ja mille sidemed toovad Brüsselisse, siis paneb see enda tegemisi läbi mõtlema küll. Eelmisel nädalal käisin The Prodigy kontserdil ja kuu lõpuks on Five Finger Death Punch kontserdi piletid ostetud- kas minna?! Reedel oli siin Belgia ja Itaalia vaheline jalgpallimatš, õnneks seal ei olnud ühtegi vahejuhtumit. Lisaks, mul on mitu moslemist sõpra ja nad vaatavad seda kõike samasuguse põlguse ja hirmuga pealt nagu mina. Nad on mures oma sugulaste pärast kodumaal, kus ISISe territoorium laieneb jätkuvalt, kui ka siinse olukorra pärast. Nad on samasuguses potentsiaalses ohus kui iga teine inimene. Ja usuga ei ole sellel mitte midagi pistmist, see on teatud inimgrupi ahnus- nii võimu kui vara järele. Ma arvan, et moslemite kohtlemine ja olukord läheb Euroopas raskemaks ja sellest on kahju, sest vähemalt minu tuttavad on väga toredad, targad ja töökad inimesed.

Minu aknast näeb ühe kooli hoovi, kus alates eilsest on lipud pooles vardas- Prantsusmaa, Belgia ja EL. Täna hommikul jõin teed ja vaatasin aknast välja. Isa ja poeg jalutasid lippudest mööda, peatusid umbes minutiks ja kui edasi kõndisid, siis isa võttis pojal julgustuseks ümber õlgade kinni- ilmselt oli ta jaganud seletusi, nii palju kui võimalik.

Tööl sellest väga ei räägita, aga jutu sees tuleb ikka välja, et see on kõigil mõttes.

Loodan, et enam midagi sellist ei juhtu, aga olen vist liiga naiivne.