Olukorrast riigis. Või ikka linnas.

Minu arvates jõudis Pariisi terrorirünnaku järellaine siia nädal peale sealseid sündmusi. Laupäeval (nädal peale rünnakuid) hakkasin kodust kesklinna poodi minema ja metroopeatusesse jõudes avastasin, et see on suletud. Selgituseks oli kiri, et turvakaalutlustel metroo ei tööta. Seisin seal keset tänavat ja juurdlesin mõttes, et mis siis teha. Parasjagu sadas märga ja tihedat lörtsi, esimest korda sel aastal. Enne välja minekut ei saanud uudiseid ka lugeda, sest internet oli ööga kuhugi teadmata suunas kadunud. Mõne aja pärast seisin bussijaamas ja lootsin, et saan bussiga kesklinna. Kuulasin klappidest muusikat ja aeg möödus kiirelt, üks hetk sain aru, et inimesed mu ümber muutuvad närviliseks. Möödunud oli 25 minutit ja ühtegi bussi ei sõitnud. Õige pea tuli paar STIB töötajat, kes andsid teada, et bussid ka ei sõida enam. Midagi tõsist pidi toimuma, sest lihtsalt selliseid otsuseid vastu ei võeta. Helistasin Atsile, et äkki on Eesti uudistes miskit Brüsseli olukorra kohta- jah, ohutase on kõrgeim. Hiljem sain teada, et linnas oli praktiliselt kõik suletud- ühistransport, paljud kaubanduskeskused, kinod, muuseumid; ära jäi hulk spordivõistluseid, kontserte jne. Mugavusi armastava brüssellase igapäevaeluga ei lähe see üldse kokku. Pühapäeva hommikul läksin jooksma, nägin, kuidas väga palju inimesi läheb kirikusse, see tegi südame soojaks. Siis tulid ka uudised, et esmaspäeval on koolid suletud, kaasa arvatud ülikoolid, kuna ohutase on endiselt kõrge. Isegi ühika „õppimise tuba“ suleti, sest seal on vahel rohkem kui 5 inimest, õnneks wifit välja ei lülitatud, seega istume nüüd ukse taga (sest mul ei ole toas endiselt internetti, appikene, kui kaua mõned asjad siin aega võtavad). Esmaspäeval läksime Linda ja Alexandraga jalutama, sest ilm oli super ilus- umbes 0 kraadi ja päikesepaisteline. Tänavatel oli väga vähe inimesi, see-eest palju politseiautosid, nii tavalisi kui eravärvides- nad sõidavad tänavatel, peatavad autosid ja suunavad jalakäijaid. Tundus, et välja on aetud ka 10 aastat tagasi garaaži luku taha pandud politseiautod, sest need olid ajast ja arust. Europarlamendi piirkonnas olid tänavatel relvadega sõjaväelased, kes kõik on Belgia erinevatest piirkondadest Brüsselisse kokku toodud. Olen kuulnud, et Eesti ajalehtedes kirjutatakse, et tänu patrullidele siinsetel tänavatel on Brüssel kõige turvalisem linn hetkel. Kas ikka on?! See on väga kahepalgeline olukord ja usun, et nii ei ole kellelgi alust väita. Ehk siis jalutasime tüdrukutega 5 tundi linnas, vahepeal istusime paaris kohvikus, et teega end soojendada. Väga tore päev oli. Teisipäeval (eile) võisid töötajad ülikoolis viibida, aga õppetööd endiselt ei toimu. Uksed on suletud, hoonetesse sisse saab ainult kiipkaardiga ja ka sel juhul kontrollib turvatöötaja üle, kas Sul on luba sisse tulla. Ja metroo endiselt ei sõida, trammid tunnelitest läbi ei sõida ja bussid kõikides peatustes ei peatu ning peatuste asukohti muudetakse igapäevaselt. Samas täna töö juures arutades paljud arvasid, et Brüsselis hakkas suur operatsioon peale, kui saadi aru, et üks terrorist jättis enda pommivesti õhkimata ja seda otsiti nüüd siit. Samas, see leiti Pariisi äärelinna prügikastist üles, aga siin on endiselt olukord ärev. Täna, kolmapäeval, on koolid avatud ja ühistranspordi liiklus taastub samuti järk-järgult (välja arvatud metroo), aga turvatöötajaid on igal sammul. Prof. ütles hommikul väga hästi, et sellistes olukordades saame me aru, kui hea ja turvaline elu meil varem on olnud ja loodetavasti on ka edaspidi, sest paljudes riikides on igapäevaselt olukord palju halvem ja ebakindlam kui siin praegu.

Why?!

Hoiatused!

Hoiatused!