Paberimajandus

Tahtsin seda postitust alustada lausega: sellel teemal on kaks poolt. Aga kas ikka on? Kui siin saaks kõik ID-kaardi asetamisega ID-kaardi lugejasse korda ajada (nagu Eestis), oleks ju kõik palju mugavam!

Järjekorras:

1.       Ühika toa lepingu sõlmimisega läks asi lihtsalt. Veel Eestis olles pidin täitma ja sisse skaneerima umbes 6 dokumenti ja need Belgiasse vastavale agentuurile e-kirjaga saatma. Siin tuli ainult paari kohta allkiri anda. Elektri leping tuli eraldi sõlmida, seega ma sain telefoninumbri, kuhu tuli lepingu sõlmimiseks helistada. Prof. arvas õnneks kohe, et on parem kui tema selle kõne (minu juuresolekul) teeb. Väga hea. Edasi jäin ootama kirja, mis pidi minuni jõudma posti teel, umbes 1 kuu jooksul. See jõudis minuni 3 nädalat hiljem. Kirjas on minu minu nimele sõlmitud lepingu kood, seega lepingu aktiveerimiseks tuleb kas: helistada antud numbril või registreerida see teenusepakkuja kodulehel. Vähemalt midagi saab teha elektroonselt! Sellega on korras õnneks. Kord kuus saan posti teel arve. Mul ei ole senimaani tekkinud harjumust postkasti vaadata, aga sellega tuleb harjuda.

2.       Elukohta sissekirjutus. Märkus: seda peavad tegema KÕIK (olenemata kodakondsusest, varasemast sissekirjutusest jne), kes Brüsselisse elama asuvad või elukohta vahetavad. Minul võttis kõikide toimingute ja erinevate ametiasutuste külastamine aega 1 kuu ja 3 nädalat. Õnneks Eric aitas mind, ilma oleks olnud keeruline. Esimene käik oli linnaosavalitusese vastavasse osakonda. Järjekorras ootamine 1 tund, kohtumine 3 minutit. Ehk siis väike ruum, mis on jaotatud pooleks: umbes 10 tooli ootavatele inimestele (järjekorras on vähemalt 25 inimest)  ja seinaga eraldatud ametnike pool, kus on paar (oleneb kui palju ametnikke parasjagu töötab) teenindusava (luuki), mille juurde vastava järjekorranumbriga inimene astub. Kõik kuulevad kõike ja ruum näeb välja nagu Eestis 1990ndate alguses. Kuna ma olen EU kodanik, läks minul lihtsalt. Seda siiski tänu Ericule, sest ametnik oskas inglise keeles paari sõna. Öeldi ainult, et nüüd pean ootama, et politsei (!) mind külastaks. KÕIK elukoha registreerimise avaldustel märgitud kohad käib politsei läbi. Kui inimest ei ole kodus, jäetakse postkasti kiri: politsei käis siin sel päeval ja see kell, teid ei olnud kodus, palun ilmuge politseijaoskonda, mis asub kirjas märgitud aadressil. Nagu ilmselt on juba aru saada, mind ei olnud kodus. Seega läksime Ericuga politseijaoskonda. Seal kontrolliti isikut, elukoha lepingut, töölepingut, võib-olla midagi veel. Sain kinnituse, et kõik on korras ja võin minna uuesti linnaosavalitsusse- 3 nädala pärast. Sealt sain ametliku dokumendi, et olen enda eluruumi sisse registreeritud (mul on õigus seal elada) ja nädala pärast võin enda ID-kaardile järele minna (koos 2 fotoga). Eesti Vabariigi kodanikuna ei ole mul ametlikult seda ID-kaarti vaja (piisab varem välja antud dokumendist, paberilehest). Kogu see asjaajamine on vajalik selleks, et juhul kui inimene esitab mingisuguse toimetulekutoetuse taotluse ja selle suurus sõltub elukohast, siis kogu protseduur on juba eelnevalt tehtud. Vähemalt nii selgitasid seda mulle siinsed sõbrad.

3.       Olen ametlikult töötanud ULBs 4 kuud, aga mul ei ole veel matricula number’it (iga õpilase ja töötaja number). Numbrit on mul vaja selleks, et saada ülikooli e-maili aadress, töötõend ja näiteks töötervishoiu arsti vastuvõtule registreerimiseks. Ülikoolil on arst, kes vaatab aastas korra kõigi töötajate tervise üle (k.a. vereproov ja 100 küsimust-vastust). Mina pidin vastuvõtul käime enne augusti lõppu, aga mul ei ole ülikooli poolt väljastatud veel töötõendit! Õnneks seekord piisas isikut tõendava dokumendi koopiast. Ilmselt mu aeg siin saab enne läbi kui see numer minuni jõuab, olenemata sellest, et olen seda korduvalt küsinud.