Julie

Mujale tööle/elama asudes on väga palju tegureid, mis määravad kogu kogemuse meelsuse: töö+kolleegid, elukoht, tööväline seltskond, trenn jne. Kui töö on ette aimatav (eriti kui erialast tööd tegema hakkad), samuti elukoht (kui see on eelnevalt välja vaadatud), siis kohalikku elu-olu ja ühiskonda sisse sulandumist ei saa ette ennustada. Esimesel või teisel siin veedetud nädalal tuli lõunalauas juttu tennise mängimisest. Mu kolleeg Julie ütles, et ta on kunagi mänginud ja tahaks uuesti alustada, aga sinnapaika see jutt jäi. Paar päeva hiljem ta siiski kirjutas mulle, et äkki läheks mängima ja sealt see kõik alguse sai. Julie on väga seltsiv inimene, tal on väga palju sõpru ja erinevaid ringkondi, kus ta liigub. Oleme saanud päris headeks sõpradeks, käime kord nädalas tennist mängimas, kinos, väljas söömas/joomas, piknike pidamas, „reedesel turuplatsil“ vahuveini maitsmas, shoppamas, väljasõidul jne. Aga mis kõige olulisem, ta on tutvustanud mind enda sõpradele, kes on mind samuti omaks võtnud. Ma olen seltskonnas ainus, kes ei oska prantsuse keelt, seega ma olen neile väga tänulik. Välja näeb see kõik nii, et üldine jutt on ikka prantsuse keeles, aga ma ei tunne end kõrvale jäetuna! Vastupidi, mul on hea meel nendega väljas käia, sest suhtlemise vajadus saab ikkagi täidetud! Ma olen näinud päris Brüsselit ja seda elu siin. Mul oli au kohtuda ka Julie vanemate ja sugulastega, kes olid samuti väga toredad ja soojad inimesed.

Augusti lõpus lõppes Julie leping siin ülikoolis. Ta ei soovinud seda pikendada ja läks uusi võimalusi otsima. Õnneks jääb ta siia linna ja ma loodan, et me suhtleme edasi. Tennis tahab ju mängimist ja jutud rääkimist!

Hetkel seikleb Julie kusagil Indoneesia avarustes!

Merci, Julie!

Vasakult: Paolo, Max, Liis, Lud, Sara, Julie, Matthieu