Abbaye d'Orval

Veidi ajas tagasi. Augusti viimasel nädalavahetusel käisin Julie ja teistega lõunas. Sõitsime 180km Brüsselist lõuna poole, külastasime Abbaye d'Orval’i ja ööbisime Belgi-Prantsusmaa piiri ääres väikeses külas nimega Pouvry. Nii, kõik paremad õlled on pärit erinevatest kloostritest (Leffe, Duvel, Orval jne) ja traditsioonid ulatuvad aastasadade taha. Miks? Põhiline põhjus oli joogivee puhtus või siis mitte puhtus. Õlle joomine (vee asemel) aitas välitda mitmeid haigusi, mis levisid vee kaudu. Lisaks on õlle ja juustu tootmine ühele kloostrile korralik sissetulekuallikas. Tänapäeval on kogu tootmisprotsess töötsuslik ja üldjuhul on palgatud hulk abikäsi väljaspoolt kloostri seinu. Abbaye d'Orval on väga hästi renoveeritud ja suur klooster, kuigi tutvustavast videost jäi mulje, et seal elab ainult 10-15 munka. Esimesed mungad läksid sinna aastal 1070 ja sealt alates on kogu seda kompleksi korduvalt üles ehitatud, sest 18 saj. lõpus Prantsusmaa revolutsiooni ajal hävis peaaegu kogu klooster. Hetkel on see osaliselt külastajatele avatud ja soovitan sinna kindlasti minna. link

Õhtuks jõudsime ööbimiskohta ja see oli väga suur maja! Mulle tundub, et belglastele meeldib, kui neil on palju ruumi. Korterid on üldjuhul väga suured (keskmine 1 magamistoaga korter on 60-70 ruutmeetrit) ja majad samuti. Selles majas 3 korrust ja meeletult ruumi. Mängisime erinevaid mänge, nautisime ILUSAT JA SOOJA ILMA ja sõime suurepärase õhtusöögi. Mehed grillisid ja toimetasid mitu tundi ning tulemus oli tõesti väga maitsev! Peale õhtusööki pakkusin kõigile Vana Tallinnat ja see oli hitt! Siis sõitsime umbes 20 km, et minna peole. Räägiti, et see on selline countryside style pidu, et riietusega ei pea vaeva nägema jne. Kohale jõudes oli üllatus suur. Või pigem kultuurišokk. Lasereid ja trance’i hakkas juba kilomeetri kauguselt nägema-kuulma, sest sisuliselt oli see vabaõhu üritus ja üles oli pandud üks väga suur telk. Seal oli umbes 1000 purjus alaealist ja me olime ilmselgelt kõige vanemad ja selle ürituse jaoks liiga kained! Aga once in a lifetime kogemus igal juhul. Koju sõites viskasime selle üle nalja ja kõik olid rõõmsad.

REIV!!!

Pühapäeval hakkasime Brüsseli poole tagasi sõitma, AGA poolel teel oli plaanitud veel üks tegevus. Kolme tunnine seiklusrajal enese ületamine accrobranche. Tegelikkuses oli suurem osa sellest kaljuronimine ja mina andsin umbes peale 1.5 tundi alla. See oli jõhker, arvestades minu kõrguse kartust. Ületasin end siiski tublist, ehk siis tegin umbes 100 meetri kõrgusel kaks korralikku õhusõitu. Tuleb tunnistada, et peale esimest sõitu oli šokk nii suur, et pisarad jooksid ja ma ei saanud sõnagi suust. Aga kõndisime edasi ja siis tuli järgmine, mis oli oluliselt kõrgemal ja pikem. Silmi ei saanud ka kinni hoida, sest ise pidi end juhtima, et kindlasti nägu ees maandumispaika jõuaks, aga pean tunnistama, et ma ei vaadanud kordagi alla.

Rippusin nii kõrgel nööri küljes!

Roni mööda seda seina üles!

Linna tagasi jõudsime alles pühapäeva õhtuks. Kogu seiklus oli väga äge ja meeldejääv igal juhul! Belgia maapiirkond on super ilus, suurepäraste majade ja vaadetega!

Väga tore seltskond!